Siin võiks olla mõni lugeja lugu. Siiski, kuna tegemist on esimese uudiskirjaga ja ma veel ei tunne teist kedagi, otsustasin panna kirja enda emapoolsetelt vanavanematelt saadud õppetunnid. Kahjuks surid isapoolsed vanavanemad enne mu sündi ja mul polnud au neid tunda. Ka mu emapoolsed vanavanemad on nüüd juba ammu teises ilmas, kuid soe mälestus nendest toetab mind mu eluteel.
Mu vanaema Hilda Helene sündis 1918. aastal Viljandimaal Tänassilmas. Peres kasvas kolm last — lisaks Hildale vanem vend August ja noorem õde Leida. Kui Hilda oli laps, kolis pere Riiga. Pereisa Peeter teenis leiba ratasseppana. Tal oli Riias oma töökoda ja kohalikud rääkisid: "kui soovid head tööd, mine eestlase juurde".
Hilda abiellus austerlase Teodoriga. Siis algas teine ilmasõda ja mees naasis kodumaale, vanaema jäi aga Riiga. Teine abielu oli venelase Nikolaiga, kellega vanaemal sündis Venemaal evakuatsioonis tütar Laine, mu ema. (6. septembril tähistab ta Riias oma 85. sünnipäeva; elab Vilniuses).
Venemaalt tagasi tulles läksid Hilda ja Nikolai teed lahku. 1956. aastal abiellus mu vanaema uuesti Siberist naasnud lapsepõlvesõbra Kallega. Teda ma tundsingi oma vanaisana. Endise küüditatuna ei tohtinud Kalle elada Nõukogude Liidu vabariikide pealinnades, sh Riias. Nii koliski uus pere Kalle lapsepõlvelinna Tartusse.
Kuigi ma sündisin Vilniuses ja elasin seal oma vanemate ja vanema vennaga keskkooli lõpetamiseni, veetsin lapsena palju aega vanavanematega Tartus. Nendega õppisin ära ka eesti keele. 1988. aastal vanaisa suri. Keegi julge tõi tema matusele sini-must-valge. 1993. aastal asusin õppima Tartu Ülikooli ja elasin koos vanaemaga. Tema elutee katkes 2001. aastal.
Elamused on väärtuslikumad kui asjad
Siberisse küüditatud vanaisa Kalle teadis hästi, et võõras võim võib võtta su vara, hävitada su asjad, kuid see, mida oled elus kogenud ja õppinud, jääb alatiseks sinuga. Seda pole võimalik ära võtta. Seetõttu tasub asjadele eelistada elu rikastavaid elamusi. Ja õppida pole iialgi hilja.
Sisemine sära ei sõltu vanusest
Mu vanaema Hilda oli särav inimene. Minu meelest ka ilus, kuigi ta ise pidas tõeliselt kauniks hoopis õde Leidat. Vanaema tegi eriti ilusaks ta sisemine sära, mida ei anna seletada ainult hea haridusega Riia kommertsgümnaasiumis ega eduka tööga pearaamatupidajana suures tehases. Temas oli elurõõmu, elujõudu, huvi maailma ja inimeste vastu.
Et anda teistele, peab hoidma ennast
Lapsena ootasin pikisilmi, kuni vanaisa tuleb töölt. Ma ei tundnud veel hästi kella, kuid teadsin "õiget" seierite paigutust. Koju tulles läks vanaisa alati mõneks ajaks oma tuppa puhkama. Ootasin kannatlikult, kuni ta oma toa ukse avab ja me teeme jälle midagi lahedat koos.
Tasub olla tõeline daam
Vanaemal oli sisemine vajadus hea välja näha, olla kenasti riides. Nad õega oskasid hästi õmmelda ja kogu meie naispere nautis selle vilju. Isegi mu nukkudel oli kadestamisväärselt rikkalik kleidivaru. Hiljem sain aru, et kogu selle ilu ja sättimise taga polnud vajadus olla meele järgi teistele, vaid iseendale.
Huumorimeel aitab elus edasi
Vanaisale ikka meeldis öelda, vihjates mu vanaema päritolule: "Mu abikaasa on tore, aga ta on riiakas". Ja kui midagi kukkus, ütles ta kohe lõbusalt: "pane ruttu jalg peale". Kui kurtsin, et mu taldrikus on sööki liiga palju, vastas vanaema: "palju veetakse hobesega".
Narri meest, mitte mehe mütsi
Kui lapsena läksin mängides üle piiri, lausus vanaisa ikka selle vanasõna. Toona jäi mulle selle tähendus häguseks, aga nüüd tean, et vanasti oli müts mehe au ja sotsiaalse staatuse sümbol. Vanasõna ise aga tähendab, et inimest ennast võib vajadusel narrida või temaga nalja teha, kuid tema au, seisust ega väärikust ei tohi mõnitada.
Naine nagu mina
Lapsena oli mul muidugi raske ette kujutada, et ka vanaema oli kunagi noor. Hiljem ta jutustusi kuulates ja vanu fotosid uurides mõistsin, et meil on palju ühist. Ta jagas minuga naiselikke tarkusi riietusest, kõhulihaste harjutustest, näomassaažist ja kortsude eemalehoidmisest. Kandsin pikalt rahakoti vahel fotot, kus ta on puu otsas — see justkui toonitas tõsiasja, et mu vanaema on naine nagu mina.
Elus on oluline tähendusrikkus
Tulin 1993. aastal Tartusse ülikooli ja siia ma jäingi. Elasin siis vanaema pool. Tema jaoks oli mu ülikoolitee sama tähtis kui mulle — vahest tunnistas ta, et minu eest hoolitsemine sel perioodil täitis ta elu tähendusega.
Igas olukorras on võimalik jääda inimlikuks
Vanaisa ei rääkinud mulle kunagi oma elust Siberis. Aeg oli selline, et kuulsin küüditamisest alles pärast ta surma. Mu ema rääkis, et Siberis suutis vanaisa säilitada inimlikkuse niipalju, et teda usaldati pihiisa ja paaripanijana, kuigi ta polnud vaimulik. See on mulle suureks eeskujuks.
Sügavad vestlused on hindamatud
Olime vanaemaga lähedased, kuid vahest tülitsesime ja mossitasime teineteise peale. Seda väärtuslikum oli leppimine ja meie harvad, kuid sügavad ja avameelsed, öö hilistundideni peetud vestlused. Vanaema jutustused ja jagatud elukogemus on hindamatud.
On maitseid, mis on väärt edasi kandmist
Suuremate pühade ja kaugete külaliste saabumise aegu võttis vanaema ette rosinasaia teo. Mäletan neid imeväel köögirätikute all kerkivaid saiapätse ja hiljem imelist tervet kodu täitvat ahjusooja saia lõhna. Rosinasaiaviiludele määriti paksult võid ja see oli maailma parim maiuspala. Vanaema firmaroogadeks olid ka kiirpärmitaignaga kapsapirukas (mida armastab valmistada ka mu vend), pisikesed läti sibula-singi pirukad ja kaneeline õunakook. Vanaisa ampluaa köögis piirdus enamasti ahjukartulitega, kuid kui oivalised need olid! Igatsen neid praegugi.
(Riia) vanaema õunakook
Tõtt öelda pole ma kindel, kas see retsept ei pärine mitte mu vanaema õe Leida, keda kutsusin Riia vanaemaks, varamust — nad vahetasid tihti omavahel retsepte. Ja ega seal suurt vahet polegi.
Taigna jaoks läheb vaja:
- 200 g võid
- 1,5–2 klaasi (u 300 g) jahu
- 1 muna
- 1 supilusikatäis vett
Taignakate:
- õunaviiludeks lõigatud õunu (u 700 g)
- 250 g hapukoort
- suhkurt
- kaneeli
Sega taignaained omavahel kokku ja pane taignapall kaetuna pooleks tunniks külmkappi. Vahepeal koori ja viiluta õunad. Rulli tainas küpsetuspaberi peal ahjuplaadisuuruseks ristkülikuks ja tõsta ahjuplaadile. Seejärel laota õunaviilud "veergudes" taina peale, kata hapukoorega, raputa peale suhkurt ja kaneeli. Pista u pooleks tunniks 200C ahju.
Õppetunnid küll, kuid kui hästi oskan ma neid oma elus rakendada?.. Vahelduva eduga. Ja loomulikult polnud mu vanavanemad laitmatud. Austusest nende mälestuse vastu ei hakka ma üles lugema nende patte ega puudusi — eks neid on meil kõigil piisavalt. Head vanavanemate päeva!